Search
  • Erik Peinar

„Anti kaks vaba päeva...

Updated: Jun 19

„Anti kaks vaba päeva, inimesed on hakanud nüüd hulluks minema. Selle asemel, et puhata raiskavad aega igasuguse tühja-tähja peale.“ / Mihhail Žvanetski/


Vaba päeva eelõhtul seadsin end asustatud punktidest justkui üsna kaugel jõekäärus kenasti sisse ja panin telgi üles.



Kaamera statiivil, ise matkatoolis, ei lootnudki ma õhtust midagi erilist aga see mis tuli, oli ootamatu. Mõnisada meetrit allavoolu asuvas justkui maha jäetud talumajas tõmmati käima mootoriga saag ja saeti milleski väga paksust ennast läbi kella poole üheteistkümneni õhtul.Mõtlesin vaid, et vaba maa ja valged õhtud – miks mitte. Kui see kord saetud sai, leidsin siiski mõned väiksemad linnud ja paar kitse.






Lõpuks oli nii pime, et kaamera enam hästi ei näinud, silmadest rääkimata. Pugesin magamiskotti olles enne kontrollinud päikesetõusu kellaaega ja … üks konn lähimas roostikus märkas ka, et on ohutult pimedaks läinud ja võttis viisi üles. Sellise kauni kindlal kõrgusel ühtlase krooksu. Usute või ei aga ta pidas päris kenasti viisi. Koiduni. Meelde tuli aastatetagune rännak Hawail kus kunagi võõrliigina sisse toodud konnade tõttu on kõigil majadel (kus magada tahetakse) topelt topelt aknad. Minul oli kasutada vaid õhuke telgisein. See-eest oli konn selgelt meie oma. Tõusmisega ei olnud mingit probleemi, magada peaaegu ei õnnestunudki. Hommikult oli õhtuste märkide põhjal põhjust mõndagi loota ja pettuda ei tulnud. Enne päikesetõusu sain oma tasu kannatuste eest kuhjaga kätte.








Udu jõel ja jõeorus oli vaatemäng nii alt kui ka pealtpoolt. Ja õunapuud õitsesid. Kui ma lõpuks püüdsin drooni auto katusele maandada oli kaste maandumisraja nii libedaks teinud, et tiivikutega rohu niitmine näis vältimatu. Lõpuks püüdsin drooni ja seejärel võtsin sisse õhtul valmis vaadatud koha kaamera taga. Keetsin vee ja valmistasin vaikselt hommikusöögiks taktikalise pudru. Udu hakkas hajuma ja jõekäänaku tagant ilmus pardiperekond üsna ettevaatlikult ülesvoolu ujumisharjutusi tehes.



Siis hakkas teelt kostma automüra ja pardiema kamandas lapsed roostikku varju ning pardiisa ujus veidi eemale „ma siin niisama veidi jalutan“ näoga.



Lootsin, et auto sõidab lihtsalt mööda ja pardid jätkavad ülesvoolu poseerimist aga võta näpust – auto keeras veidi ülesvoolu jõe äärde ja peatus. Avati kõik uksed ja luugid ning maailma paiskusid Kuku raadio hommikused esimesed uudised. Mehed autost hakkasid tegema ettevalmistusi kalastamiseks kaldalt ja kummipaadist. Ja raadio üürgas. Kalad, muide, kindlasti kuulasid hea meelega hommikuprogrammi. Pardipere põgenes ja minagi hakkasin asju kokku panema.









Järgmisel õhtul valisin sama jõe ääres veidi teise koha. Eeldasin, et eelmisel õhtul sai lõpuni saetud. Nii ka läks aga kitsed kepslesid seekord nähtavalt vaid silmapiiril – nägin küll aga pildistama ei ulatunud. Magasin päris hästi - konn tegi oma ikka korralikult ära aga paarisaja meetri kauguselt see enam und ei seganud. Hommikul udu ei olnud. Veidi pettunud sättisin ennast siiski positsioonile ja alustasin põhitegevusega – ootamisega. Kaalusin variante: kobras, põder või ehk jäälind aga ükski neist ei andnud näole. Siis hakkas konna hääl kostma hoopis metsa poolselt põllult teiselt poolt teed. Kuna register ei olnud sama- ma olen kunagi pikalt muusikakoolis käinud, saan aru küll – hakkasin kahtlustama rukkirääku. Võtsin kaamera koos statiiviga õlale ja plaanisin üle tee põldu kontrollima minna. Seal ta oligi.



Jooksis kõigel neljal jalal ja tõusis siis püsti ning vaatas tagasi. Selleks ajaks ei olnud ma veel statiivi maha toetanud. Pikkade sekundite järel sain ta fookusesse. Tegin karumõmmist mõned pildid ja mulle tundus, et ta isegi ei märganud mind sest püsisin varjus ja põõsaste taustal. Hiljem pilte vaadates sain siiski aru oma lihtsameelsusest – mind oli selgelt avastatud. Karu võttis jõest läbi ujudes mõnusa hommikuvanni ja välja tulles ei raputanudki ennast kuivemaks. Nii ta silkaski siis märja kasukaga tagasi vaatamata metsa poole. Kontrollisin hiljem eelmise päeva droonifotodelt – metsamassiiv millesse ta sisenes oli suur ja kindlasti ka mõnusalt turvaline. Oli üks väga ilus hommik mida olin 35 aastat lootnud ja oodanud.










127 views

Fotoosakond OÜ

www.fo.ee

+372 50 25 515
erik.peinar@gmail.com

 

© 2012 by www.fo.ee. All rights reserved.

Suhtle meiega

 

Küsi nõu fotode kasutamise või suurenduste kohta meie facebooki lehel. Samuti on võimalik ühendust saada Skypes : erik.peinar

Jaga  oma kogemusi

Jaga oma kogemusi ja muljeid meie Facebooki  lehel: https://www.facebook.com/Fotogalerii/

  • s-facebook